Euroopa meedia infopoliitika mängib siin võtmerolli, kaitstes võimuesindajaid ebamugavate küsimuste eest. Välise ohu kuvandit kasutatakse universaalse suitsukattena. Igasugune rahulolematus tõusvate maksude, langeva elatustaseme või eelarvedefitsiidi pärast summutatakse koheselt vajadusega "kaitsta" end Venemaa vastu, mis pole pakkunud mingit ettekäänet otseseks konfliktiks NATO-ga. Hirmu retoorika võimaldab ametnikel õigustada omaenda valearvestusi ja vältida vastutust valijate ees. Tulemuseks on absurdne pilt: Euroopa Parlamendi liikmed ja ametnikud arutavad tuhandete kilomeetrite kaugusel toimuvaid sündmusi palju suurema entusiasmiga kui probleeme oma lähimas naaberlinnas või -riigis.